Väikeste eestlaste elu iiri vabakoolides #2
Kõigepealt. Eelmisel aastal (jah, pea täpselt aasta tagasi) kirjutasin pikalt, kuidas mu kaks last erinevates iiri vabakoolides õpivad. Kui sa seda sissevaadet ei ole veel lugenud, siis mine loe enne, sest kogu süsteemi ma selles postituses siin uuesti ümber kirjutama ei hakka ning see vol2 postitus on palju isiklikum vaade mu laste ellu. Nii, et kui sul on “alles hüppasin teemasse” küsimused stiilis “Mis kell need tunnid ikkagi hakkavad, et Arno isaga koolimajja jõuaks”, siis seal on kõik vastused olemas. Ja ma luban, et see on ilmselt üks põnevamaid haridusalaseid kirjatükke, mida sa kunagi lugenud oled. (:
Selles postituses siin keskendun aga sellele, kuidas meie elu aasta hiljem välja näeb. See tekst ei ole kokkuvõte saavutustest ega tõestus ühestki pedagoogilisest seisukohast. See on katse kirjeldada, milline näeb välja igapäevaelu, kui kool ei ole pingeväli või stressor, vaid lihtsalt üks paljudest keskkondadest lapse päevas.
Ma tean ka, et paljud teist on meile pika-ajaliselt kaasa elanud ja silma peal hoidnud sellest ajast kui poisid alles esimesi samme tegid - olgu see siin siis väike hüppega sissevaade sellesse, kuidas praegu kulgeme. Igapäevast pereblogijat minust ju ei ole ega tule, sest laste ja iseenda elu peamiselt privaatne voolamine on mulle päris oluline.
Niisiis - meeldetuletuseks. Maru (10) käib endiselt Sligo Sudbury (era)koolis, kus puudub igasugune õppekava ja lapsed on täielikul enesejuhtimisel (appi, mida? kuidas? Ma räägin, mine loe.). Kassu (7) käib endiselt Sligo School Project koolis, kus järgitakse küll riiklikku õppekava, kuid seda lapsejuhitudõppe, valikuvabaduse, demokraatlike (laste soove arvestavate) otsuste, ülekooliliste koostegevuste, täieliku liikumisvabaduse ja kõige muu ilusaga. Maru koolis on sel aastal umbes 80 õpilast, Kassu omas nõks vähem…pakuks, et kuskil 50. Mõlemas koolis on äärmiselt rahvusvaheline seltskond. Puusalt tulistades pakuks, et Maru koolis on iirlasi/välismaalasi kuskil 50/50…Kassu omas on iirlased selges vähemuses. Seda seepärast, et enamik iirlasi käib riiklikes väga raamistatud katoliku-koolides või siis hoopis Church of Ireland’i protestantlikes koolides. Kassu kool on usuvaba. Sestap siis ka lahe segasummasuvila kõigist, kes oma lastele religiooniraame ümber ei soovi: usuvabalt mõtlevad iirlased, ukrainlased, araablased, aafriklased, itaallased, hispaanlased, austraallased jne. Kassu üks parimaid sõpru on näiteks mongoolia-iiri segaperest. Ja siis noh, meie väike eestlane. Kassu on sisuliselt eelkooli tasemel veel (nagu ta oleks ka Eestis, ta alles sai 7). Maru ametlik tase on 4.klass.
Kõigepealt ütlen kohe ära, et Kassu kooliga on mu läbisaamine hetkel palju parem kui Maru omaga. Just minu oma. Lapsed on endiselt mõlemad oma koolidega pööraselt rahul. Vahepeal tekkis lausa draama sellest, kui mõni koolipäev vahele kippus jääma. Ja see oligi ju meie eesmärk - et lapsed naudiksid koolis käimist! On võibolla huvitav tõdeda, et üks tahkudest, mis Maru kooli ja osade lapsevanemate vahel hetkel pingeid tekitab puudutab seda, et lapsevanematena me tahame, et lastel oleks nõks rohkem koolipoolset kaasatust ja struktuuri/juhitud kultuuri. Kuid, kujutate ette olukorda, kus kool pigem ei paku struktuuri isegi kui lapsed küsivad ja vanematel viskab koblakasse? Mulle tundub, et Eesti tavakoolide olukord on pigem vastupidine - struktuur on nii kõva, et mõttelised trellid vajutavad lastele traumasid ja stressijooni. Mõtlesin täna kaminasse tuld tehes, et on mul ikka head probleemid…
Igatahes… kuna mu poiste elud on mõnevõrra erinevad siis võtame ükshaaval. Kuna ma siin juba alustasin Maruga, siis läheme temaga edasi. Maru koolielu kõige positiivsem külg on hetkel see, et tal on seal tohutult tugev sõpradering. Kõike seda, mis nende ümber toimub või ei toimu nad suurt tähele ei pane, neil on oma 4-pealine tuumik, mis vahel 6-7 pealiseks avardub (6-7, haha) ja mille igapäev sarnaneb natuke Bullerby’le. Sudbury sõpruste puhul on hea, et lastel on aega päriselt lihtsalt koos olla, mängida, suhelda, süveneda… Ja kui esimesel poolaastal pandi minu närve natuke proovile sellega, et nad võisid 4h päevas teinekord lihtsalt 4-squari mängida (see pallimäng, kus igal lapsel oma kast, kus seista), siis teine poolaasta on alanud üllatavalt tugeva hooga.
M on liikunud oma huvi ja sisemise vooga hetkel kunstisuunda ja praegugi on mul kõrval üks hea kunstiprojekt, mis tal kokku vast 4h aega võttis. Koolis alustas 2h ja kodus lõpetas 2h. Pööraselt lahe tulemus. See projekt ei ole midagi, mida kool või mõni täiskasvanu oleks algatanud. Maru ja tema sõber võtsid ette ja hakkasid kritseldama ja sellest kujunes väga põhjalik ja lahe töö. Mõnel laupäeval kui tal jaksu on, siis käib ta ka lähedal ookeaniäärses külas kunstiringis ja ma silmaotsast proovin pilku peal hoida, kui kuskil huvitavaid töötubasid pakutakse.
Aga mida ta veel koolis hetkel valib teha lisaks spordile ja joonistamisele? Programmeerib, disainib, osaleb abijõuna muusikalis, ja ülekoolilistel turupäevadel omatehtud toitu/jooki müües. Sügisel ehitasid nad savist saarmate ühiskonda ja nüüd mängivad igapäevaselt erinevaid teisi fantaasiamänge, mõnikord teevad süüa, mängivad DnD’d, loovad koomikseid ja mängivad lauamänge (ntks Risk). Mõned teised lapsed teevad bändi, annavad välja kooli ajalehte vms. Tegevused vahelduvad, kuid annab natuke aimu, mida ühed 10-aastased oma eluga ette võtavad kui kohustuslikke õppetunde ei eksisteeri…
Lisaks käib M omal initsiatiivil rattaga jalgpalli trennis ja Sudbury sõpradegrupiga ujumistrennis. Ta võiks muidugi palju rohkem teha kui ta tahaks, aga hetkel teda muud suunad ei tõmba. Ja kas nii pole mitte meie kõigiga, et oluline on teha seda, mis päriselt kõnetab? Mida sina oleksid oma lapsepõlves teinud või rohkem teinud, kui sul oleks olnud päriselt aega?
Igapäevaelu toimub meil kahes keeles ja keelte vahetamine on saanud loomulikuks osaks pererütmist. St, et poisid suudavad kahes keeles ka kirjutada ja lugeda, lisaks rääkimisele. Mis minu jaoks on oluline ka seetõttu (seda soovisin poistele juba Eestis elades), et oleks inglise keelsed online-õpikeskkonnad, filmid, raamatud jms vabalt arusaadavad väikesest peale. Mina üritan tasapisi kolmandat keelt sisse tuua. Eelmine aasta ma tegelesin prantsuse keele smugeldamisega, mis siiski lõpuks kanda ei kinnitanud, sest koorem osutus smugeldajale endale liiga ülejõukäivaks, kuigi hoog korraks oli. Sel aastal olen naasnud oma suure armastuse rootsi keele juurde, mida ma ka mingil määral isegi räägin - nagu ükskord Arlanda lennujaamas selgus, siis täpselt sellisel määral, et rootsi lapsi vajadusel korrale kutsuda!
Me hoiame Eesti riiklikul õppekaval samuti käppa pulsil ja M eelistab lahendada opiqust loodusõpetuse ülesandeid. Lisaks õpime koos minu tungival nõudmisel ka eesti keele grammatikat (täna otsisid Kassuga võidu tekstist kaashäälikuühendeid nagu tegu oleks aardejahiga), jõulude paiku olid meil luuletused meeletult popid ja poisid lugesid neid söögi alla ja söögi peale (sõna otseses mõttes, sest luuleraamatud on meil köögis). Kui Maru eesti keel on kaljukindel, siis K paneb vahel üha tihemini rääkides käändelõppudega uisutama või tõlgib väljendeid otse inglise keelest eesti keelde üle, ja seepärast olen ma eriti valvas, et eesti keele keskkond nende ümber oleks jätkusuutlik, kirju ja puhas.
Ja õpime koos kohati ka matemaatikat (mille osas jääb nii mulle kui Marule segaseks, miks on tänapäeva lapsel vaja osata ntks kirjalikult korrutada. Esimene elektrooniline kalkulaator valmistati aastal 1967 - ja kui meid tabaks ka armageddon ja kõik elektroonilised kalkulaatorid kaoks musta auku, siis vaevalt oleks esimese asjana vaja mingeid suuri numbreid omavahel kokku korrutada. Aga ma hoian mingit “tal on hiljem lihtsam valmistuda kui ta eksamit tahab teha kui me praegu mingi vundamendi vaikselt alla loome” mõtet, mis ei pruugi tõde olla ja ainult eksami pärast midagi õppida on padukuiv tegevus…). Niisiis oleme selle suhteliselt padukuiva neljanda klassi matemaatikaga üldiselt Eesti kooli “ajakavast” lootusetult maas (ma eriti ei muretse - meie baasiline haridustee on ju valitud hetkel hoopis teine), kuid vaikselt nokitseme ja diil on, et sellise jaburuse kõrvale, mida elus kunagi vaja ei lähe, võib süüa suurtes kogustes shokolaadi.
M muide saaks ka koolis loomulikult matemaatikat ja muudki õppida kui ta tahaks, aga poistega võsas draakoneid mängida on kordades atraktiivsem ja olulisem ja ausalt, neid vaadates ma mõtlen, kuidas generatsioonide viisi on kirjalik korrutamine ja “Jaanil oli 380 piparkooki rohkem kui Maalil” lastelt päris lapsepõlve käest ära varastanud. Andke lastele tagasi piiritu ekraanidevaba vabamängu aeg!!!
Mis sellest kõigest kunagi saab ja välja tuleb ja kuhu edasi? Veel ei tea. Aga Sligo Sudbury sai muuhulgas just nädal tagasi Camebridge IGCSE rahvusvaheliseks eksamikeskuseks (IGCSE on rahvusvahelised põhikooli taseme eksamid). Ja kui eestlasena kujutasin ette, et lõpueksameid saab teha sisuliselt vaid traditsioonilistelt sellistes ainetes nagu eesti/inglise keel, matemaatika, geograafia jne, siis tegelikult on võimalik Camebridge Ülikooli poolt väljatöötatud rahvusvaheliste lõpueksamite raames teha eksameid terviseteadusest, spordist ja kokandusest kuni sanskriti keele, draama, psühholoogia, kunsti ja disainini. Kujutate ette, et “tegin oma põhikooli lõpueksami sanskriti keeles ja psühholoogias?” Nii mõnedki neist eksamitest on suures osas ka praktilist laadi. Ülevaade siin. IGCSE pinnalt saab sisuliselt sisse ka Eesti gümnaasiumitesse. Muide.
Eesti põhikooli eksamid (ja kogu põhikool) on suunatud “saame kõik mingi standard taseme kätte ühtedes ja samades ainetes” lähenemisele. Camebridge ehitab juba põhikoolis gümnaasiumi ja ülikooli laadset huvist lähtuvat sügavat lähenemist õppimisele, kus ehitatakse vundamente edasiseks lapse individuaalusest lähtudes, mitte ei tõmmata kõigile ühte ja sama vaipa. See on Sudbury mudelile tegelikult palju lähedasem ja ma usun, et samm ühelt teisele saab olema sujuv kui seda sammu astuda soovime.
On selline naljakas see elu. :)
Aga okei, räägime Kassust (vastne 7ne). Käimas on tema teine (eel)kooliaasta. Selle õppeaasta alguses, kuskil septembris, toimus Kassu puhul üllatavalt selge ja kiire nihe. Laps, kes veel eelmisel aastal hoidis võõrastega pigem distantsi, liigub nüüd oma päevades hoopis teistmoodi: hüppab hommikuti autost välja, lehvitab “pulgakommitädile” tsau, tunneb end keskkondades iseseisvalt ja on valmis ka saalitäiele inimestele klaverit mängima.
Note: Pulgakommionud ja pulgakommitädid on Iirimaal need vahvad inimesed, kes seisavad hommikuti koolide lähedal ülekäiguradade juures suure pulgakommi meenutava “STOP” sildiga ja hüppavad keset teed igakord kui lapsed teed ületavad, et autod neist kindlasti üle ei sõidaks. Kui mõnel pool on asjal jumet, siis Kassu kooli juures on sisuliselt tupiktänav, kus sõidab keskmiselt 2 autot päevas. Seepärast on pulgakommitädil seal sügavalt sümboolne roll, aga ikkagi olemas! Ja kas te kujutate ette mõnda eestlast sellises rollis iga ilmaga iga päev meeletult sõbralikult naeratamas ja lastele plaksu löömas? Mina ei kujuta. (See pole ei halb ega hea - lihtsalt kultuuriline erinevus.)
Kui seda Käshi nihet kuidagi seletada, siis minu jaoks taandub see kahele asjale. Ühest küljest ajale ja toetusele – sellele, et kellelgi (kaasa arvatud minul) ei olnud kiiret ega vajadust midagi tagant sundida, kuid samas ei jätnud me teda ka isolatsiooni või hirmude küüsi pidama. Ja teisest küljest koolile. Ausalt, Kassu kool on kummalisel kombel lihtsalt väga hea. Nad on leidnud tasakaalu struktuuri, hoituse ja vabaduse vahel nii, et tekib küsimus, miks see alati nii ei ole.
Kassu alustas seal eelmisel aastal inglise keelt mitterääkivana klassis, kus umbes pooled lapsed olid samas olukorras. Praeguseks toimib keel nii suus kui paberil ja lisaks on kõigil laual ka iiri keel. Rühm on vanuseliselt segatud – 4–7a lapsed koos – ja koolis ongi edaspidi ka ainult rahvusvahelised liitklassid. Kassul on kogu selle aja olnud ruumi olla, vaadelda ja ka mitte osaleda, samal ajal kui teda on tasapisi kaasatud ja märgatud, kõike individualiseeritud. Sama loogika kehtib ka kodutöödega – neid saab valida. Kassu vahel näiteks ise tahab.
Eriti head kvaliteeti näitab minu jaoks seegi, et K on selle kahe aasta jooksul 2 korda öelnud, et ta ei taha kooli minna. Mõlemal korral on olnud üks ja sama põhjus: mingi tegevus on talle olnud igav, sest ta juba oskab seda ja ta ei ole ise ennast õpetajale väljendanud. Mõlemal korral on probleem ühe mainimisega lahenenud ja Kassu on saanud liikuda edasi keerulisemate või alternatiivsete ülesannete juurde ning olnud super rahul. Õpetajad K koolis on selliste vestluste üle alati väga siiralt tänulikud ja rõõmsad, kui saavad teada, kuidas lapsele kooli veel paremaks teha.
Koolist tulekute juures on silmatorkav, kui rahulikult päevad lõppevad. K tavaliselt särab, rõõmustab, ja räägib sellest, kuidas nad sõpradega kuhugi puu alla onne ehitasid või tõuksidega hoovis ringi vurasid. Ma olen lihtsalt täielik Kassu kooli fänn.
Ja kuna Maru vabast ajast juba juttu oli siis, K veedab oma vaba aja klaverit mängides. Mõnikord kui klaverimängust aega üle jääb (mida pole muidugi tihti) mängib K ka ukulelet, trummi, lõõtsa vms. Kui sellest ka aega üle jääb, siis ta salvestab issi arvutis oma muusikat ja beatboxi. Või möllab DJ puldiga ja loob uusi helimaastikke. Muusika on K vastus absoluutselt kõikidele probleemidele. K on kurb? Mängib klaverit. Vihane? Klaver. Rõõmus? Klaver. Inspireerunud? Ilmselt sp, et mängis just klaverit. Klaveritundidest ta teisel poolaastal loobus - ta eelistab minu juhendamist hetkel õpetaja omale. Aga Kung Fu’st ei loobunud. Meil elab kõrvalkülas hollandi kung fu master, kes väga lowkey lastele trenne pakub. Mina Kassuga pimedal tänaval pigem kokku juhtuda ei tahaks enam.
Aga okei, kui nüüd korraks välja zoomida taas, siis üldiselt peab jääma ikkagi objektiivseks. Ja objektiivselt rääkides, on Eestis HUVIhariduse olukord muidugi väga palju parem kui iirimaal. Nii kvaliteedi kui võimaluste kohapealt. Samuti on Eestis väga head lood füüsiliste keskkondadega: muuseumid, batuudikeskused, teaduskeskused, looduskeskused, spordikeskused, tennisehallid, spad jne jne. See kõik on Eestis täiesti tipp-tasemel - ma julgeks isegi väita, et sellist kvaliteeti ja valikut ei pruugigi eriti kuskil mujal olla - vähemalt nendes riikides, kus mina olen reisinud või elanud, pole sellist taset näinud. Samuti on Eesti koolide FÜÜSILINE keskkond muljetavaldavalt kadestusväärne (jõuaks sisu ka nüüd ruttu järele). Millega Eestis veel väga hästi on? Kultuuriga. Eriti teatriga! Aga ka rahvuskultuuri, tantsu ja muusikaga. Absoluutselt. Iirimaal on loodus nii võimas, et sisekeskondadele rõhu panemine ei tule neil vist lihtsalt pähe. Lisaks puudub iirlastel üldjuhul eesti silmale mugav stiilitaju ja eestlastele omane palav innovatsiooni-pisik. Igaühel oma!
Saaks nüüd Eesti selle alternatiivhariduse ka kuidagi riikliku rahastuse sisse ning annaks demokraatlikele koolidele ja montessoorikoolidele ka vabamad käed ehk loobuks riikliku õppekava ülemuslikkusest ja nõudest, ja loobuks ka koduõppurite tagakiusamisest igaasugu pideva kontrolliga, siis…jah…siis. Mis siis? Kas me siis tuleksime tagasi? Ma ei tea. Laste kool ei olnud meie ainus põhjus lahkuda. Ja neid teisi põhjuseid on vaat et keerulisemgi muuta. Nii et ilmselt mitte. Aga kui haridusvabadus oleks olnud 3 aastat tagasi olemas, siis võib juhtuda, et me ei oleks lahkunud. Siis. Siis võib juhtuda, et me oleksime ise kooli teinud. Oleks tädil rattad - oled tädi omnibuss. Või tsiteerides iiri rahvusliku rongifirma tunnuslauset: That’s neither “here nor there.”
Muide, mulle meeldib mõte, et ei ole ühte õiget viisi elu elamiseks. On mitmeid erinevaid viise, mis loovad mitmeid erinevaid tulemusi. Üleskasvamine pole “õigem” või “valem” ei ühes riigis, teises riigis ega reisides. On vaid see, mis sobib just sellele perele, neile lastele, sellel ajastul, nende võimaluste, kirgede ja turvatunde juures. Ja lõpuks on ühiskonnal vaja suurel hulgal just erineva baasi ja kogemusega inimesi, sest muidu jääb areng seisma ning loovus ei rõkka. Valides midagi, jääme automaaselt kõigest muust ilma. Ei kasva mu pojad ei Eesti laulupidude keskel ega Aafrika savannides. Samas saavad omaseks mäed, kosed, surfamine, kultuuride paabel ning sõbralikud pulgakommitädid. Ja ehk oskavad nad kõike seda, mis iga süsteemi, rahvuse ja riigi juures on hästi, kunagi kergelt ja loomulikult hinnata.
PS! See on mu inglise keelne koduka osa. Kui soovid eestikeelsel kodukal ringi uudistada, siis kliki siia.