ABI KÜSIMISEL EI OLE TAGAJÄRGI
Ma tean ühte naist. Ei, tegelikult päris mitut. Ja mitte ainult naist, vaid tuleb tunnistada, et tervet rodu mehi ikka ka, kes välistavad enda jaoks abi küsimise. Ei psühholoogi, ei terapeuti, ei torumeest, et treenerit… Kui jätta kõrvale igihaljas “kõigega peab ise ja üksi hakkama saama” mentaliteet, siis viib sellise pikemat sorti endaga puntras olemiseni ka hirm tagajärgede ees. Mis siis saab kui ma abi küsin? Püüan nii ausalt kui võimalik sellele küsimusele vastada…
MIDA INIMESED MINUST KÜLL MÕTLEVAD?
Mitte midagi. Inimesed mõtlevad 99% ajast iseendast ja oma elust, mitte Sinust. Aga kui nad mõtlevadki Sinust, siis nad mõtlevad, et “Oh kui julge Sa oled! Kui vapper! Ja kui inimlik…nii toetav!” Ja kui nad mõtlevad midagi vähemat kui see, siis on nad ise omaendaga puntras. Jah, inimene, kes küsib toetust ja lubab iseennast aidata, on inspiratsioon. See inimene teab, kuidas enda eest hoolt kanda ja ka seda, kuidas mitte rapsida valdkondades, mis ei ole tema spetsialiteet. See inimene on rohkem tasakaalus, väestatum ja õnnelikum. Ja saab seeläbi toetada ka teisi, kui vaja.
MIDA MU TERAPEUT/TORUMEES/KOERA TREENER MINUST KÜLL ARVAB?
Esiteks on ta väga õnnelik, et Sa tema poole pöördusid ja teda märkasid ning et tal on nüüd võimalik oma tööd teha. Sest kui ta on omal alal hea, siis talle meeldib tema töö. Ja sa ju pöördud hea profi poole, eksole! Edasi ei arva ta aga suurt midagi, sest tema töö ongi Sind aidata selles, milles tema osav on… Ja mitte hetkekski ei kõhleks ta ka Sinu poole pöörduda teemadel, milles tal endal on abi ja toetust vaja. Välja arvatud need korrad, kui ta veidike kõhkleb, sest ta on ka inimene on hirmude ja kompleksidega nagu Sinagi. Aga meid on maailmas üle 7 miljardi, me oleme tulnud siia seda kõike KOOS tegema. Ja minu jaoks, isiklikult, on iga minu klient olnud sügavalt inspireeriv ning iga kohtumisega õpin iseenda ja maailma kohta midagi täiesti uut. Ilma selleta jääks elu justkui seisma, koostöö on aga tõeline edasiviiv jõud, kütus!
KAS ABI KÜSIMINE TÄHENDAB, ET MA OLEN LÄBIKUKKUNUD…NÕRK…OSKAMATU?
Nii ja naa. Tavaliselt küsime abi kui märkame et a) me ise ei oska või b) vanaviisi edasi toimides uusi tulemusi ei loo. Kuid inimene, kes küsib toetust, ei ole tegelikult läbikukkunud, vaid vastupidi, väga uuendusmeelne ja progressile, lahendustele orienteeritud ja seega täielikult oma sõiduvees! Seega ikkagi ei. Abi küsimine tähendab seda, et sa oled automaatselt täielikult õnnestunud!
MIS SIIS KUI MA PETTUN?
Seda juhtub tihti. Proovitakse korra, satutakse enda jaoks vale inimese otsa, pettutakse ja enam uuesti ei proovita. “No näed, mis ma ütlesin, ise tuleb hakkama saada.” Ei, armas. See oli lihtsalt esimene samm ja Sinul on õigus leida enda jaoks õige inimene. See võtab vahel proovimist ja julge olemist ja tunnetamist. Aga kui sa leiad “oma õige”, siis on see seda täielikult väärt. Mõnel alal on õiget leida raskem kui mõnel teisel. Sõltub vahel ka piirkonnast. Kuid kui sa ei proovi, siis ei kujune lõplikult välja ka arusaam, et “mida ma siis ikkagi ootan ja tahan”. Ja ilma selle teadmise ja tunnetuseta ei saa sinu tee ka “selle õigega” ristuda. Pettumine on elu osa. Ei, see on inimõigus! Sul on õigus pettuda ja uuesti proovida!
AGA MIS SIIS KUI MA SAANGI ABI JA MUL ONGI PÄRAST KERGEM?
See on tegelikult meie kõige suurem hirm. Mis siis kui ma muudangi iseennast ja oma maailma, oma tavapäraseid toimimise mehhanisme? Mis siis kui ma saangi asjad tehtud toekalt ja kergelt? Seda kergemat ja avaramat, muutunud isennast ja muutunud maailma on teinekord natuke hirmus vastu võtta. Kas see kõik ikka mahub minu sisse ära? Kas ma ikka oskan elada kehas, mis ei valuta? Kodus, kus ükski uks ei logise ja kraan ei tilgu? Oskan ma teha häid otsuseid peaga, mis üle ei mõtle ja südamega, mis on rõõmus ja avatud?
Nojah. Kui ei proovi, siis teada ei saa… ;) Aga elu? See on elamiseks.
Mis on kõige väiksem asi, millega saad juba täna kelleltki toetust küsida?